Hernemähkuri seire ning tõrje
Herne ja põldoa haigused ning tõrje
Üldiselt langeb liblikate väljalend kokku herne õitsemisega. Liblikad lendlevad õhtuti, munevad taime ülemistele lehtedele, õievarrele, kauna algmetele enamasti ühekaupa. Üks emane muneb kuni 300 muna. Varsti pärast koorumist närivad röövikud end kauna sisse, kus toituvad teradest. Kahjuriteks on röövikud, tavaliselt on neid kaunas 1–3. Aastas on üks põlvkond.
Kõige olulisem on õige pritsimisaja määramine, seega tuleks määrata liblikate maksimaalse lendluse aeg, kas õhtuste vaatlustega või feromoonpüünistega, mis on kindlam viis.
Hernepõldu pannakse 1 feromoonpüünis kolme hektari kohta. Püüniseid on soovitatav panna põllu äärest 6-10 m sissepoole. Kui püünisesse tuleb ööpäevas vähemalt 5–10 liblikat, siis on lendlus küllalt tugev ja tuleks pritsida. Püüniseid kontrollitakse hommikuti, loendades ja märkides üles liimilehel olevad hernemähkuri liblikad.
Optimaalne pritsimisaeg on 2-3 kuni 5 päeva pärast siis, kui võimalikult palju isendeid on munadest koorunud, kuid ei ole veel jõudnud kauna siseneda. Õige pritsimisaeg hoiab oluliselt kokku kulutusi taimekaitsevahenditele.
Õigel ajal pritsides saab edukalt hernemähkurit tõrjuda erinevate kontaktsete isektitsiididega nagu Decis Mega 0,15 l/ha, Fastac 50 0,2 l/ha, Evure/Mavrik 0,15-0,20 l/ha. Pikema kaitse saamiseks eelkõige seemnepõldudel võib kasutada ka süsteemset toodet Proteus OD 0,75 l/ha.
Herne ja põldoa haigusetõrje
Põldoa-šokolaadilaiksus (Botrytis fabae) on väga laialt levinud ja tavaline haigus põldoal. Haiguse intensiivsus varieerub palju aastast aastasse. Haigus areneb intensiivselt suure (80...90%) õhuniiskuse korral, optimaalne õhutemperatuur on 15...18 °C. Haiguse areng sõltub ilmastikust, kuiva ilmaga seene areng pidurdub. Tavaliselt näeme haiguslaike juulikuus. Põldoa lehtedele tekivad algul väikesed šokolaadipruunid korrapäratu kujuga selge punaka piiriga laigud. Vartel ja kauntel esinevad punakas-pruunikad triibud. Tugevasti nakatunud lehed ja taimed hukkuvad, haigestumisel on vastuvõtlikumad noored ülemised lehed. Isegi nõrgal nakatumisel kaunte arv väheneb. Kasvuhooajal levib tuule, veepritsmete ja putukate abil. Seen talvitub seemnetel ja taimejäänustel mütseelina või sklerootsiumidena, samuti seemnetele kleepunud koniididena. Haiguskindlust tõstab kaaliumväetiste andmine.
Teine enamlevinud haigus on laikpõletik (Mycosphaerella pinodes, Ascochyta fabae, Ascochyta pisi). Haigus nakatab uba, hernest kui ka teisi liblikõielisi kultuure.
Kasvuaegselt tekivad taime lehtedele, vartele, kauntele ja seemnetele ümmargused või piklikud, algul pruunid ja hiljem keskelt heledamad tumepruuni servaga laigud. Haigusesse nakatumist soodustab suur õhuniiskus (90...100 %) ja temperatuur 15- 20°C. Kasvuhooajal levib haigustekitaja tuule ja veepiiskade abil. Haigusetekitajad säilivad seemnetes 5...10 aastat, taimejäänustel kuni 1 aasta.
Üldised tõrjevõtted
Kasutage haigusvaba seemet ja kasvatage haiguskindlamaid sorte. Valige optimaalne külviaeg ja -sügavus. Külvikorras pidage kaunviljadega 2-4 aastat vahet, taimejäänused kündke sügavalt mulda. Andke kaaliumväetist, parandage veerežiimi, suurendage taimedevahelist kaugust ja vältige varjulisi kasvukohti. Seemnete puhtimine.
Keemiline tõrje
Põldoa ja hernele haiguste tõrjeks on lubatud õitsemise ajal kasutada järgnevaid tooteid: Dithane NT kulunorm 2 kg/ha, lisaväärtusena sisaldab mikroelementidest mangaani 150 g/kg ja tsinki 19 g/kg, Signum kulunorm 1 kg/ha, Switch 62,5 WG kulunorm 1,0 kg/ha, Amistar kulunorm hernel 0,8 l/ha, põldoal 0,6 l/ha, Prosaro kulunorm 1,0 l/ha, Propulse kulunorm 0,8-1,0 l/haTiiu Annuk
Põllumeeste ühistu KEVILI Agronoom