Teraviljade haigusetõrje ajastamine ning levinud taimehaigused

Putukatest põllul

Talioder võrsumisfaasisIlmastik mängib olulist rolli taimehaigusi tekitavate seente levikul. Saagi moodustamise aspektist haigustetõrje kõige tähtsamaks eesmärgiks on hoida taim terve kogu kasvuperioodi vältel. Fungitsiidid on jätkuvalt tähtsad haiguste tõrje seisukohast, kuid ettevaatus nende kasutamisel on ülioluline. Haigustekitaja populatsioonis resistentsuse arenemise riski vähendamiseks tuleb vahetada fungitsiidide toimeaineid ja järgida kasutamise juhiseid.

Tõrje efektiivsus sõltub pritsimise ajast, seene esinemise hulgast ja levikust ning keskkonnatingimustest. Enamus lehti nakatavad haigused kiirendavad taimedel lehtede vananemist ja vähendavad saagikust. Fungitsiidide kasutamine taime lehtede kasvu ajal katkestavad väga efektiivselt mitmeid seene eluks vajalikke funktsioone.

Võrsumise lõpus, kui kõrvalvõrsed hakkavad tekkima, algab pähikute moodustumine. Kaitstes taimi kriitilisel ajal (kõrsumisel) pidurdab see haiguste edasi levimist. Haigustõrje kaitseb ülemisi moodustuvaid lehti, tagades sellega hiljem maksimaalse fotosünteesi. Tera täitumise ajal, see on kuue kuni seitsme nädala jooksul on kuni 80% saagist mõjutatud fotosünteesist. Fungitsiidid aitavad vältida lehtede ehk rohelise massi kaotust. Arvestatakse, et nisudel lipulehe ja viljapea hoidmine tervena tagab 65% saagist.

Fungitsiidide ajastamine - jälgi taime lehtede arengut

Talinisu 31. faas, arenenud 2 leht.Taliviljadel on tänaseks esimene pritsimine haiguste vastu tehtud. Esimene pritsimine nisul (T1) ajastatakse, kui taimel on kolmas leht moodustunud, tavaliselt kattub see kasvufaasiga 32 (s.o. 2. kõrresõlm), kuid see võib olla ka kasvufaas 31 või hiljem kasvufaas 33. Seega lehtede tekkimine on parim juhis, millal oleks kõige õigem aeg planeerida pritsimist. Põllul on seda võimalik kiiresti hinnata. Kasvufaasi võib lugeda haiguste ajastamisel teise võimalusena. Optimaalsel ajal tehtud esimene pritsimine annab maksimaalse kaitse haiguste vastu 3-le lehele ning mõningase kaitse lehele 2. Esimese pritsimise ajaks (T1) odral loetakse kasvufaasi 25-31, see on võrsumise faas kuni esimese kõrresõlmeni, sageli tagab piisava kaitse siiski teine pritsimine, kuna kevadel arenevad taimed väga kiiresti, ning esimese pritsimise ajal võib tõrje vajadus puududa.

Taliodral lipuleht väljas.Teine pritsimine nisul (T2) ajastatakse, kui lipuleht on väljunud, kasvufaas 39. Tehes nii esimest kui teist pritsimist optimaalsel ajal annab see haigustele piisava kontrolli. Optimaalsel ajal tehtud teine pritsimine annab maksimaalse kaitse lipulehele, ning hävitab varjatud nakkuse lehelt 2, mis on eelmisest tõrjest pääsenud. Odral on teise pritsimise optimaalne aeg kasvufaas 39-49. Sel ajal kaitstakse erinevate lehelaiksuste vastu, ärislaiksuse, pruunrooste ja võrklaiksuse. Praktikas sageli jäetakse esimene pritsimine ära ja tehakse teine pritsimine varem kasvufaasis 37-39, alates lipulehe ilmumisest, kui viimane leht veel rullunud kuni ajani, mil lipuleht on väljas.

Tänavu tuli taliodral mitmel pool teha ka T0 pritsimist, kuna haigused lööbisid varem või olid juba sügisel lööbinud. T0 pritsimisajaks loetakse kasvufaasi 12-22, see on alates teise lehe ilmumisest kuni teise kõrvalvõrse ilmumiseni. Tavaliselt on see kaks kuni neli nädalat varem kui T1 pritsimine. Nüüd tuleb jälgida suvivilju, sest olen täheldanud varajastel otradel juba võrsumise alguses võrklaiksust. Ilmselt on see seotud ka maakirpude kahjustusega, mille tõttu taimed nõrgestati.

Talinisu lipulehe faasis.Viimane pritsimisaeg on T3, seda nimetatakse pähikute kaitseks. Võib kasutada pähikuhaiguste vastu, samuti kui tegemist on haigustele vastuvõtliku sordiga või kui haiguste surve on kõrge.

Esimese ja teise pritsimise vaheline intervall on väga oluline. Kui pritsimiste vahe jääb üle kolme nädala siis haigustõrje efektiivsus langeb, eriti kui on tegemist haiguste arenguks soodsate tingimustega ja lühikese arengutsükli haigustega. Kiire haiguse arenguga on kõrreliste jahukaste, kus idanemine, nakatumine ja eoste moodustamine toimub soodsates tingimustes 7-10 päevaga, samuti on väga kiire levikuga roostehaigused.

Kokkuvõtteks optimaalne aeg haiguste tõrjeks on siis, kui viimane arenev leht on täielikult väljunud. Pritsimine on liiga vara, kui leht pole täielikult välja kasvanud, tulemuseks on ebapiisav pritsimislahuse kate lehele ja seega vähene kontroll haigustele. Pritsimine on liiga hilja kui haigus on juba lööbinud, eriti nende fungitsiidide puhul, millel on kaitsev toime. Keemilise tõrje ennetav ja kaitsev mõju on vältida seene eoste idanemist ja/või sissetungi taimesse.

Teraviljadel enamlevinud haigused

Jahukaste talinisu alumisel kõrreosal.Kõrreliste jahukaste (Erysiphe graminis)

Nakatumist soodustab suur niiskus ja madal temperatuur. Lisaks on soodsateks tingimusteks tihe taimik ning kõrge lämmastiku foon. Kõige vastuvõtlikum on teravili just kiirel kasvuperioodil. Jahukaste esmaseks tunnuseks on valged seeneniidistiku laigud. Kirme koosneb seeneniidistikust ja lülieoskandjatest, millest lülistuvad lahti eosed. Idanemine, nakatumine ja eoste moodustumine toimub soodsates tingimustes 7-10 päevaga. Arenguks optimaalne temperatuur on 15-22 °C. Vajadusel kasutage fungitsiide, näiteks sobivad selleks Input, Input Triple, Falcon Forte, Flexity, Leander, Protendo 300 EC, Curbatur jt.

Helelaiksus talinisul.Kõrreliste helelaiksus (Zymoseptoria tritici), Nisu helelaiksuse tekitaja (Phaeosphaeria nodorum) Esmaseks nakkuse allikaks on kõrred, seemned ja talvituvad taimed. Mullaga segamata nisu kõrretüü soodustab eoste tootmist, teral säilib seen üle aasta. Eosed säilitavad temperatuuril +2°C -+10 °C eluvõime 1 kuu jooksul, eoskogumikust erituv lima kaitseb eoseid kuivamise eest ja soodustab idanemist, nakatumine vajab vähemalt 6-tunnist niisket perioodi. Järgmine eoste põlvkond areneb 10-20 päevaga, nende idanemiseks ja infektsiooniks on Zymoseptoria tritici optimaalne +15°C -+25 °C, Phaeosphaeria nodorum´i optimaalne kasvukeskkond on +20°C -+24°C. Nakatumist soodustab märg tuuline ilm, kuiv vähendab infektsiooni ja seiskab laikude ja eoste arenemise.

Haigustunnused. Zymoseptoria tritici tunnused arenevad kogu kasvuperioodi jooksul kõikidel taimeosadel. Phaeosphaeria nodorumi tunnused arenevad tõusmetel, ülemistel lehtedel ja pähikul, seeneniidistik kasvab ka terade peale. Esmased on klorootilised täpid alumistel mullaga kontaktis olevatel lehtedel, täpid suurenevad ebakorrapärasteks laiusesse piiratud paralleelseteks laikudeks. Algul vesise välimusega laigud kuivavad, kolletuvad ja muutuvad lõpuks punakas-pruuniks. Lehtede ulatuslikku kärbumist tekitab seene toodetav toksiin, lehe aluse asuvad laigud hävitavad sageli kogu lehe. Iseloomulikud on silmaga nähtavad laigul asuvad hallikaspruunid kerajad täpi sarnased eosed. Saagikadu võib tugeva nakkuse korral ulatuda kuni 30%-ni.

Tõrje. Kasvuaegne keemiline tõrje, seemnete puhtimine vähendab seemnega edasikanduvat infektsiooni. Haiguse risk suureneb minimeeritud harimisel. Varasemad sordid on üldiselt vastuvõtlikumad.

Kõrreliste pruunlaiksus e DTR talinisu lehtedel.Nisu-pruunlaiksus e. DTR (Pyrenophora tritici-repentis) Haigustekitaja püsib puhkestaadiumis sügisel ja talvel saprofüüdina taimejäänustel ja kõrtel, et kevadel kasvuhooaja algul esmast infektsiooni tekitada. Eosed levivad tuule abil kevadest hilissuveni, nakatumiseks on vajalik 6-48 tunnine märg periood. Haigustekitaja on võimeline arenema laias temperatuuri vahemikus ja arengut soodustab kauakestev kaste või vihm. Levikut suurendab suur õhuniiskus ja temperatuur +15+25ºC. Suuremat saagikadu põhjustavad infektsiooni areng loomisel ja lipulehe kahjustus.
Haigustunnused. Haigustekitaja areneb kevadel ja suvel lehe alumisel või ülemisel pinnal, esmased laigud on tumepruuni täpina, mille ümber laieneb hiljem läätsekujuline laik iseloomuliku kollase servaga, kuid tume täpp jääb lehe keskele alles. Nisu-pruunlaiksuse esinemisel võib saagikadu ulatuda 3-50%.
Tõrje. Kasvuaegne keemiline tõrje.

Kuna kasutada lubatud fungitsiide on väga palju, siis ei ole mõtet neid kõike välja tuua.

Suviteraviljad

Eelmine nädal oli juba varajastel odra sortidel näha võrklaiksust. Üldiselt on suviviljadel haiguste tõrjeks aega, kui aga haigstesse nakatumine toimub väga varajases faasis, tuleb haiguste tõrje ära teha.

Võrklaiksus suviodral.Odra-võrklaiksus Pyrenophora teres f. teres, Odra võrklaiksuse täpp-vorm Pyrenophora teres f. maculata
Haiguse levik. Esmase nakkuse peamiseks allikaks on seenemügarad kõrretüül. Suure õhuniiskusega temperatuurivahemik 15°C -25°C ja päevavalgus soodustavad lülieoste teket, sellele järgnev 6-tunnine pime periood on piisav nende vabanemiseks. Eosed eralduvad tugevate õhuvoolude abil enamasti kuivalt lehepinnalt, ka vihmaga võivad eosed levida, kuid liikuvus langeb oluliselt. Lehtede nakatumine on suurim 10-30-tunnises niiskes keskkonnas.
Haigustunnused. Esineb võrkja vormina, lehtedel tekivad täpid, viirud, mis hiljem ühinevad pruunideks, heledama äärisega piki- ja ristilaikudeks. Kahjustuse osa muutub pruuniks, külgmised koed klorootiliseks. Esimesed laigud tekivad võrsumisel, massiliselt peale loomist. Tavaliselt on täiskasvanud taimel laigud laiusest juhtsoontega piiratud, mõnikord arenevad laigud esialgu suureks rohekashalliks nagu vees ligunenud alaks, millele hiljem tekib võrgutaoline muster. Tugevalt nakatunud lehed kärbuvad ja kuivavad täielikult. Täppvormi tunnused on tumepruunid ümarad kuni piklikud klorootilise servaga laigud. Erineva haigusvormi arenemine sõltub odra genotüübist ja patogeenist, infektsiooni tunnused lehtedel tõusme faasis või täiskasvanud taimel võivad olla väga sarnased kõrreliste pruunlaiksuse (haigustekitaja Cochliobolus sativus) tunnustega. Terade kahjustus näeb sageli välja hajutatuna tumeda või kahvatu värviga ja on raskesti eristatav teistest infektsioonidest. Saagikadu võib olla 10-25%, varajase kahjustuse korral isegi 40%.
Vältimine ja tõrje. Haigustekitajaga saastunud taimejäänuste hävitamine on soovitav, kuid sageli raskesti teostatav, kuna patogeen on võimeline taimejäänustel säilima vähemalt kahel järgneval kasvuhooajal. Viljavaheldus mittevastuvõtliku kultuuri kasvatamisega vähemalt kahel järjestikusel aastal. Liigne lämmastik suurendab haigusesse nakatumist. Kõige efektiivsem viis on kasvatada haiguskindlamaid sorte. Keemiline tõrje kasvuaegselt ja seemnete puhtimine.

Putukatest põllul

Ripslased viljapeasRipslased (Thripidae)
Talioder, tritikale ja rukis on oma arengus oluliselt eespool kui talinisu. Sõltub kultuurist ja piirkonnast on viljadel õige pea ohete tipud nähtavad või viljapea on väljunud juba lehetupest. Tänased temperatuurid on ripslaste aktiivsust tõstnud ning nad on asustanud teravilju, seetõttu võib neid üsna arvukalt leida. Ripstiivaliste lennuvõime ei ole kuigi hea, kuid võivad nad tuule kaasabil levida väga kaugele. Emasputukas muneb kõrreliste pähikutele 30–100 muna.
Ripslaste kahjustus
Kahjustavad vanema kasvujärgu vastsed ja valmikud, kes imevad pähikutest ja vart ümbritsevast lehetupest taimemahla. Toitudes lehtedest põhjustavad ülemise lehetupe hõbedast välimust, kahjustatud lehed muutuvad pruuniks. Imedes lehetuppedest või neis arenevatest pööristest taimemahla muutuvad kahjustatud kohad valkjaks, pähikud kuivavad, terad on kõlujad või neid ei arenegi. Kahjustuse tagajärjel tekib kõrrelistel valgepähiksus. Kahjustust on kerge segi ajada pöörise külmakahjustusega. Lisaks otsesele, imemise teel tekitatud kahjule, võivad ripstiivalised olla ka mitmesuguste seen-, viirus- ja bakteritest tingitud taimehaiguste edasikandjaiks. Saagikadu tõrjet nõudva arvukuse juures võib ulatuda 20–25%. Ripslaste puhul on kõige kriitilisem periood hetkest, kui viljatupp on paisunud, kuni ajani, mil pähik on väljas, see aga ei tähenda, et kui viljapea on lehetupest väljas, ripslased lõpetaksid imemise, lihtsalt viljapea arengu algfaasides tehakse suuremad kahjustused.
Ripslased pole veel sisenenud viljapead kahjustama.Tõrjekriteeriumiks on ripslaste esinemine 20–30% võrsetel. Keemiline tõrje on sama, mis lehetäide puhul. Vajalik on väga põhjalik vaatlemine, kuna putukad on väga väikesed ning raskesti märgatavad. Pritsimist võib rakendada, kui enne õitsemist on arvukus ületanud tõrjekriteeriumi. Pritsimist ei tohiks enam teha piimküpsuse faasis.

Keemiline tõrje: Süsteemsetest preparaatidest on sel aastal eriloa alusel lubatud Carnadin Extra, kulunorm 0,25 l/ha. Kui viljapea on suures osas lehetupes sees, siis kontaktsete toodete (Decis Mega, Matrix,  Karate Zeon 5 CS, Kaiso 50 EG jt) kasutamine pole väga efektiivne, muidugi saab tõrjuda lehekaenaldes olevaid ripsaseid. Kui viljapea on lehetupest väljunud, saab kasutada kontaktseid insektitsiide, soovitav on lisada maärgajaid. et preparaat läheks võimalikult peas olevate pähikute vahele. Ripslaste tõrjet saab väga edukalt ühildada taimehaiguste tõrjega.

Tiivuline lehetäi on migreerunud talvitumispaigast toidutaimele ehk teraviljale.Lehetäilased (Aphididae) suviteraviljadel
Suviviljadel on märgata tiivulisi lehhetäisid, kes on migreerunud talvitumispaikadest mahlasele orasele. Populatsioon kasvab massiliselt, kui keskmine temperatuur ületab 13 ºC ja suhteline õhuniiskus 68%, tavaliselt juuni II poolel. Toominga-lehetäid, kõrsvilja-lehetäid ja odra-lehetäid elavad teraviljadel suurte kolooniatena, kaera-lehetäid enamasti ühekaupa. Imevad pistmis-imemissuiste abil taimemahla lehtedest, võrsetest, hiljem ka kõrtest ja rohelistest viljapeadest. Tugevalt kahjustatud taimedel viljapea ei välju lehetupest, lehed kolletuvad enneaegselt, taimed võivad hävida, saak langeb ja kvaliteet halveneb. Lehetäide eritistel arenevad tahmkatteseened, takistades normaalset assimilatsiooni. Kahjustuse suurus sõltub lehetäide arvust taime kohta ja teravilja arengujärgust. Kui kahjur ilmub teraviljapõllule enne odra 37. kasvufaasi on kahjustus tunduvalt tugevam. Lehetäid eelkõige toominga lehetäid kannavad üle ka mõningaid teraviljade viirushaigusi nagu odra kollast kääbusviirust (Barley yellow dwarf luteovirus’t), mis on tugeva saaki alandava toimega. Soovitame olukorda jälgida.
Lehetäid on juba paljunenud.Tõrje. Õigustamaks pritsimist, peaks arvukus järjest tõusma või ületama tõenäoliselt tõrjekriteeriumi paari päeva jooksul kontrollimise päevast. Tõrjekriteeriumiks on lehetäide esinemine 20–30% võrsetel. Soovitav on pritsida ainult üks kord valiva toimega insektitsiidiga, mis säästab lehetäide looduslikke vaenlasi (lepatriinud jt.). Lepatriinude eriti suure arvukuse korral põllul võib kaaluda ka pritsimise ära jätmist, kuna lepatriinud hävitavad lehetäisid väga aktiivselt.

Tiiu Annuk
Põllumeeste ühistu KEVILI, taimekasvatusspetsialist
28.05.2023