• Põllumeestest on lindudele rohkem kasu kui kahju.
  • Jätkusuutlikud on vaid need lahendused, mis arvestavad looduses toimuvate põhimõtetega.
Teiselt poolt ei peaks ainult põllumeeste ülesanne olema vaadata looduse suurt pilti ja selgitada teadlastele looduse ja ökoloogia alusreegleid, kirjutab tegevpõllumees Olav Kreen.

Ikka ja jälle jõuab avalikkuse ette sõnumeid, et põllumehed ja metsamehed on lindude ja looduse hävitajad. Olgu siis teemaks kevadega koos saabuvad rändel olevad hanelised, põllulinnud või kõik muud lendavad sulelised. Vaadates tervikut, on aga olukord hoopis vastupidine.

Tõsine peavalu

Näiteks põllulinnud ongi sellised liigid, kes on aastasadade või isegi -tuhandete jooksul kohandunud elutsema ja toituma just põllumeeste loodud kultuurmaastikel ja nautima seega põllumajanduse poolt neile pakutavat hüve.

Pääsukesed eelistavad lautade lähedust, kus on rohkesti lendavaid kärbseid ja verd imevaid putukaid; kiivitajad, lõokesed ja mitmed teised liigid eelistavad avatud põlde koos seal leiduvate kultuurtaimedest toituvate putukatega. Nii on kogu nende elu kohandunud ka põllumeeste poolt rohumaadel ja viljapõldudel tehtavaga, olgu selleks siis tööd erinevate masinatega või taimekaitsetööd.

Samuti on haneliste loodusliku tasakaalu mitu korda ületava populatsiooni haiglasliku kasvu põhjuste üheks osalejaks peetud põllumajandust. Nimelt on inimeste järjest kasvava hulga toitmiseks kasutatav maaviljeluse efektiivistamine parandanud ka haneliste toitumisvõimalusi ning koos jahipiirangutega ongi nende lindude arv kasvanud geomeetrilises progressioonis, tekitades juba massiliselt probleeme looduse tasakaalu hoidmises.

Iga päev loodusega käsikäes tegutsevad põllumehed tõstatasid juba pea kümme aastat tagasi küsimuse haneliste kiiresti kasvanud arvukusest ja nende negatiivsest mõjust kevadise rände ajal Eestit läbides. Aastate jooksul on üksteist üles küttev huvigrupp avalikkuse ette paisanud erinevaid teooriaid hanede kasulikkusest põllumeestele (hanede poolt põllule jäetavad väljaheited olevat hoopis kasulikumad, kui ära söödud kultuurtaimed) kuni kinnitamiseni, et põllumehed on lihtsalt lindude suhtes pahatahtlikud.

Kirsiks tordil võib pidada MTÜ Hoiame Loodust 14 000 jälgijaga Facebooki postitust, kus selgitatakse, et kevadel üksikutes maakondades üksikutele liikidele planeeritav heidutusjaht on põllumeeste ja jahimeeste emotsionaalse küttimiskire rahuldamiseks! Vastuolu erinevate õigusaktidega on kirjeldatud pikalt ja põhjalikult.

Ma ei hakka siin analüüsima kogu selle teksti ebapädevust juriidilisest aspektist. Olen aastate jooksul lugenud põhjalikult läbi seotud seadusandluse ja uurinud sügavuti mitme rahvusvaheliselt tunnustatud teadusuuringu aruandeid, seetõttu saan kinnitada, et kirjeldatud loogikad olid ikka pehmelt öeldes vildakad. Puudutatud osapoolena üritasin esmalt peeglisse vaadata. Vastu vaatas küll väsinud ja pisut kibestunud habemik, kuid verejanu sealt ei näinud. Ja meenutades kohtumisi sadade põllumeestega kümnete aastate jooksul ei tule ette kedagi, kes kevadisel ajal põllutööde asemel põhimõtteliselt lindude verd tahaks lasta.

Kibestumist on tekitanud see, et järjest suureneva haneliste arvukuse juures on nende surve tulla toituma just meie põldudele ja sellega hävitama suurt osa saagist täiesti loomulik. Kuidas siis ikkagi saada lindude ebaloomulik arvukus ja põldude ning rohumaade kahjustamine jälle kontrolli alla?

2 pilt hanedRändel olevad hanelised teevad muret põllupidajatele. Foto: Margus Ansu

Kuidas pesitsemist piirata?

Põllumehed on seda küsinud ornitoloogidelt ja seni ainuke loogiline samm saaks olla lindude pesitsemisedukuse piiramine. Kuidas? Maailmas kasutusel olev munade õlitamine ei saa see olla, kuna hanelised pesitsevad kaugel meist eemal ja sinna ei lähe meie maalt enam keegi seda tööd ette võtma. Sügisese jahiga ei ole samuti võimalik enam arvukust reguleerida, sest sadade tuhandete lindude pesadest kasvab sügiseks juurde kaks korda sama palju järglasi, jahtida sügisel suudetakse vaid mõned tuhanded.

Nii jääbki vaid haneliste kaitse ja ohjamise kavas kirjeldatud loogika, et takistades hanelistel enne pesitsemist rikkalikku toitumist väheneb sellega ka lindude pesitsemise edukus. Ja ei ole mõtet lasta ennast segadusse viia retoorilistest küsimustest, et kuhu need linnud siis peavad minema või kus toituma? Hani on kohastunud toituma looduslikel rohumaadel. Lisaks sadadele kilomeetritele merede ja järvede kallastel vohavale mittesoovitud taimestikule on Eestis ka sadu tuhandeid hektareid looduslikke rohumaid, mida tuleb muidu kütust kulutades ja süsinikku emiteerides niita. Seega oleks kasu loodusele lausa mitme kandi pealt.

Ja edasi tuleb miljoni dollari küsimus: kuidas tõhusalt heidutada hanelised põldudelt ja proteiinirikastelt kultuurrohumaadelt ära? Tegelikult on see põllumeestele hoopis kahekümne miljoni eurone küsimus. Ja sadadele ettevõtetele on see majanduslikus mõttes ellujäämise küsimus.

Ikka ja jälle on neid, kes korrutavad, et pole tõestatud letaalse heidutuse suurem tõhusus, võrreldes lindude mittesurmamisega. Need väitjad mingitel põhjustel üritavad ignoreerida nii loodusseadusi kui ka tegelikku heidutuse praktikat. Elus looduses on teada põhiliste motivatsioonidena surmahirm, toitumisvajadus ja järglaste saamine. Nii ongi haneliste rikkaliku toidulaua äärest ärasaamiseks vähe mõjusaid vahendeid, kui surmahirm välja arvata.
3 pilt haned MediumEestis haruldane küaline vaenukägu meie käoga sugulane pole, ühist on neil vaid see, et mõlemad on linnud. Foto on illustreeriv. Foto: Elmo Riig / Sakala

Looduse hoidmine põllumeeste poolt

Letaalse heidutuse tõhusust Eestis mõõdetud ei ole, senised uuringud üritasid mingil määral vaadelda vaid lindude käitumise muutusi, seda oleks paraku võimalik saada vaid päris paljude aastate tulemusena. Küll on uuringutest oluline tähele panna ja meelde jätta järgmine tähelepanek: haneliste kartlikkus inimeste suhtes on väga väike.

Uuringu aladel mõõdeti küll lindude lenduminemise kaugust inimesest ca viiekümne meetriga, kuid kogemuslikult on see sageli hoopis vähem. See tähendab, et isegi mõnesaja linnuga parve põllult ärasaamiseks tuleb joosta üle porise põllu edasi-tagasi vahest kuni mõnikümmend minutit.

Ei paugutamine ega muu hanesid mittepuudutav tegevus neid ei sega oma kõhtu tulevase saagi arvelt täitmast. Valgustäpiga laser mõjub paraku vaid hämaras ja on kahjuks aastate jooksul oma heidutuse mõju samuti minetanud. Letaalse heidutuse, st surmaohu tunnetusega, kulub heidutusele mõni sekund, pluss järgnev registreerimisprotseduuridele kuluv aeg. Kes siin tõhususe erinevust ei märka, peaks küll algkooli matemaatikatundidesse tagasi minema.

Kliimaminister on seekord põllumeeste argumente kuulanud ja koostanud nii lindude kaitset kui vajalikku ohjamist arvestava eeskirja, millele on põhimõttelise vastuseisu esitanud mõned huvigrupid. Saan aru lindude kaitsjate üllast soovist, kuna pean ka ise looduse hoidmist põllumeeste poolt meie üheks tähtsamaks ülesandeks. Teiselt poolt ei peaks ainult põllumeeste ülesanne olema vaadata looduse suurt pilti ja selgitada teadlastele looduse ja ökoloogia alusreegleid.

Samuti ei tohiks lindude iga hinna eest kaitsmiseks tänapäeval enam lähtuda jesuiitlikest põhimõtetest, et oma eesmärgi saavutamiseks on lubatud kõik tegevused, sh pooltõdede levitamine manipuleerimise eesmärgil. Ehk lõpetaks põllumeeste solvamise selle pärast, et nad teevad oma tööd lähtuvalt looduse printsiipidest ja on sunnitud olema järjest efektiivsemad kasvavate kulude olukorras?


Allikas: https://arvamus.postimees.ee/
20. märts 2024